UEFA Meistrite Liiga kolmas voor pakkus tõelist väravapidu: 18 mängus sündis 74 väravat, ehk keskmiselt 4,1 mängu kohta. Teemasid jagus külluses.
Suure võidu tähistasid edetabelis esikohal olev Paris Saint-Germain (võit teisel kohal oleva Barcelona üle), Real Madrid (RB Leipzigi vastu), Liverpool (Villarreali vastu), Real Betis (Feyenoordi vastu) ja Aston Villa (Viking FK vastu). Kõik viis meeskonda on turniiril endiselt täiseduga (3-0-0). Šoki põhjustas Como, kes võitis Manchester Unitedit tohutu hooga ja pani küsimärgi alla Michael Carricku tuleviku. Nädala teises suurmängus mängisid Müncheni Bayern ja Arsenal Allianz Arenal meelelahutuslikult 2:2 viiki, kusjuures Bukayo Saka lahkus vigastusega juba vara väljakult.
Mida kõigest arvata? Jalgpallikirjutajad Gab Marcotti, Sam Tighe, Mark Ogden ja Beth Lindop analüüsivad nädala sündmusi.
Kas PSG kahetseb Barcelona vastu täisjõuga mängimist?
PSG võitis liigafaasis kodus Barcelonat 4:2, kuid maksis selle eest kõrget hinda. Ousmane Dembélé lonkas väljakult juba 20. minutil ning Marquinhos ja Khvitša Kvaratskhelia lahkusid vigastatuna tunni möödudes. Kvaratskhelia on sellest ajast teadaolevalt kaotanud ülejäänud hooaja ristatiside rebenemise tõttu. Kas Luis Enrique meeskond kahetseb täisjõul mängimist ja kas see ohustab nende lootust võita Meistrite Liiga kolmandat korda järjest?
Ogden ei toeta seda arutluskäiku. Vigastusi võib tulla igal ajal ning Kvaratskhelia, Dembélé või Marquinhos oleksid võinud sama saatuse saada pühapäevases Ligue 1 mängus Lyoni vastu. Tema sõnul on see ametiriski ning Luis Enrique on terve hooaja jooksul oma tähti puhanud ja roteerinud. Parimaid välja saata oli õige otsus, sest see oli haruldane võimalus mängida meeskonna vastu, kes suudab neid proovile panna. Barcelona ja Manchester City vastu mängimisest saavad PSG tähed rohkem kui Le Havre’i või Auxerre’i vastu. Kui PSG hoiaks tähti Barcelonasarnaste vastu tagasi, tuleks neil Prantsusmaal väga igav ja väljakutseteta hooaeg.
Lindop nõustub. Uus formaat vähendab liigafaasi mängude kaalu, kuid PSG vastu Barcelona on alati tipphetk ning vigastusi võinuks tulla ka hooaja teistel hetkedel. PSG-l on ainulaadne luksus puhata kodumaistes sarjades mängijaid, et olla Meistrite Liigas parimas vormis, ja see lähenemine on viimastel hooaegadel end ära tasunud. Kvaratskhelia tõsine vigastus on aga suur kahju: heas hoos olles on ta Euroopa üks nauditavamaid mängijaid ja annab PSG-le lisamõõtme. Praegu on Luis Enrique meeskond endiselt favoriit trofeed kaitsta, kuid sellise talendi kaotus on raske löök.
Marcotti kinnitab, et vigastada võib saada alati. Ei tohi aga vigastada saada ülemängimise ja väsimuse tõttu, ja PSG-l see probleem puudub. Ta tuletab meelde, et PSG võitis liiga kuue punktiga ja jõudis liidriks alles jaanuari keskel. Kui nad pühapäeval Lyonile kaotavad, võivad nad langeda kuuendaks. Kvaratskhelia kaotus teeb meeskonna nõrgemaks, kuid ründevõimalusi jagub: Maghnes Akliouche, Ferran Torres ja Mika Godts. Marcotti arvates on mõnda teist mängijat raskem asendada, näiteks keskkaitsja Willian Pacho või poolkaitsja Vitinha.
Tighe leiab, et Kvaratskhelia võimeid alahinnatakse. Ta võiks väita, et gruusia on maailma parim vasakäär (eeldusel, et Kylian Mbappé on nüüd ametlikult vastumeelne ründaja) ja üks maailma kümnest parimast mängijast. Terve hooaja kaotus on tema sõnul surmahoop. PSG-l on äärtel küll rohkem laskemoona, sest Désiré Doué kasvab superstaariks ja suvine värbamine täiendas seda positsiooni. Luis Enrique stiil on aga intensiivne ja nõuab laia kaadrit ning PSG kaotas oma parima äärekaitsja. Tighe nimetab seda Pariisi klubile kohutavaks ebaõnneks ja mängule kurvaks uudiseks.
Kas Liverpooli tulemused on päris?
Liverpool võitis teisipäeva õhtul Villarreali 4:3, olles ise vedanud ennast 0:2 auku ja visanud seejärel neli väravat järjest. Meeskond on Meistrite Liigas täiseduga ja kaotanud kõigis turniirides sel hooajal vaid korra (Manchester Cityle). Samas pole paljud suurnimed (Bradley Barcola, Florian Wirtz, Alexander Isak) veel parimat andnud, Dominik Szoboszlai kannab vigastust, parempoolse kaitsja koht on lahtine (kuigi Ronald Araújo mängib “hädalaenuks” hästi) ja Rio Ngumoha särav mäng katab palju varjatud probleeme. Kas Andoni Iraola ajastu tulemused on päris või on tegu valehommikuga?
Lindop ütleb, et Liverpoolis ei hellita keegi illusioone: Iraola meeskond on veel pooleli töö. Nad paistavad Euroopa tippudest tasemelt allpool ja olid Villarreali vastu esimesel poolel tunnil eriti nõrgad. Tema arvates on nad liiga puudulikud, et sel hooajal Premier League’i ja ilmselt ka Meistrite Liiga võita, kuigi Euroopas ei tohi neid kunagi maha kanda. Iraola püüab juurutada uut süsteemi mängijatega, kes alles harjuvad üksteisega, ning seepärast on vaja kannatlikkust, eriti hiljutiste vigastuste valguses. Ngumoha aga peaks andma põhjust optimismiks. Teisipäev oli tema täielikum mäng Liverpooli särgis. Ta on alles 18-aastane ja temalt ei saa oodata sellist taset igal nädalal, kuid Anfieldil ootab teda väga helge tulevik.
Tighe nimetab Ngumoha esitust Liverpooli suurimaks positiivseks asjaks kolme olulise punkti kõrval. Tähtis on, et ta nägi hea välja paremal äärel, ja ehkki noorele ei tohi liiga suurt survet panna, näib ta suutvat lahendada Iraola hooaja suurt mõistatust. Punased alustasid hooaega neljaga äärerünnakust, kes eelistavad kõik vasakut serva, mis lõi kaadris ilmse tasakaalutuse. Iraola on proovinud seal mitut varianti (Cody Gakpo, Víctor Muñoz, Ngumoha), kuid just viimane tundub suutvat koha endale kindlustada.
Marcotti peab seda valehommikuks selles mõttes, et Iraola pole treener, kes annaks kohe tulemusi. Tema jalgpall on teistsugune ja vajab rohkem seedimisaega. Bournemouth sai tema esimese üheksa mängu jooksul vaid kolm punkti ning paranes seejärel hooaeg hooaja järel: 11. kohalt üheksandale ja kuuendale. Ta pärandas Marcotti hinnangul halvasti kokku pandud kaadri, kus mängijad ei sobi tingimata tema ideedega. Lisaks lahkub tõenäoliselt kaitsejuht Virgil van Dijk, mistõttu peab Iraola järgmisel hooajal kaitsega otsast peale alustama. Ometi on ta sellega varem hakkama saanud: Bournemouthis kaotas ta ühe suve jooksul kolm nelja kaitsjast ja tuli tagasi tugevamana. Samuti puudub põhirüündaja Hugo Ekitike kuni uue aastani. Seetõttu on treeningul tehtavat vähe ja tulemused sõltuvad üksikisikutest. Marcotti nimetab seda lappimiseks, alates Araújost parempoolses kaitses. Ngumoha esitused on julgustavad, ent leidub ka muid valguskiiri: Ryan Gravenberch õpib palju ka halvasti mängides, Jérémy Jacquet kasvatab enesekindlust ja Muñoz näib kõlblik. Nemad määravad Iraola tuleviku, kuid “päris” Iraola meeskonda Marcotti arvates varem kui aasta pärast ei näe.
Ogden leiab, et Liverpoolil läheb praegu hästi. Üleminekuperiood on käimas ja nad ei võitle Arsenali ning Manchester Cityga tiitli pärast, kuid kõik klubid peavad restardi ajal valu taluma. Ngumoha on nende särav ründetalent, mis ei peegelda hästi Wirtzi ja Barcolat, kuid Liverpool on ründes põnev ja lööb enamikus mängudes tõenäoliselt rohkem väravaid kui lubab. Tipptasemel jalgpallis kannatlikkust enam pole, kuid just seda on Anfieldil vaja. Ogden lisab, et võiks olla hullemgi: tuleb vaid vaadata Manchester Unitedit.
Kas Carrick tuleb kohe lahti lasta?
Manchester United kaotas väikesele Comole 4:1 ja hakkas pärast mängu üksteist kritiseerima: kapten Bruno Fernandes kahtles avalikult Michael Carricku taktikas. Kas Carrick tuleks kohe vallandada või oodata koondisepausi? Ja kas Lisandro Martínez oli oma eelmisel nädalal väljendatud pahameelega õigel teel? Kindlasti ei sõltu kõik ainult Carrickust.
Tighe ütleb, et kõik ei sõltu Carrickust, sest klubi edu eeldab toimimist igal tasandil. Ta leiab siiski, et Martínezi intervjuu päästis Carricku suuresti. Meeskond pole hästi üles ehitatud ega toimi korralikult ning praeguse koosseisuga oleks võimalik palju paremini mängida. United jäi suve lõpuks ilma vasakkaitsjata ja ründajata, kuid värbas keskväljale häid mängijaid, kes esinevad kohutavalt. Kas on süüdi mängijad, treener või mõlemad? Youri Tielemans on järsku Premier League’i parimast poolkaitsjast saanud kellekski, kes näeb väga hääbunud välja. Kui Tielemans upub, pole imestada, et Andrey Santos upub koos temaga. Carrickul on suur vastutus, kuid mitte kogu.
Ogden nõustub, kuid toob esile midagi, mis on kogu hooaja olnud ilmne: Unitedi mängijad ei paista vormis olevat. Nende jooksunäitajad on Premier League’i halvimate seas ja kui vormi puudub, vastutab selle eest treener ja tema abid. Piisava vormita meeskonda ei päästa talent ei Premier League’is ega Meistrite Liigas. Unitedil on kaader täis sobimatuid mängijaid, mõned (nagu Luke Shaw) pärinevad Louis van Gaali ajast (2014–16), ning liiga paljud on kas liiga nõrgad, liiga vanad või mõlemat. Ogden on kindel, et Carrick peab minema, sest ta pole sellise suurusega klubi juhtimiseks kvalifitseeritud. Ajutise treeneri püsivaks määramine ei toimi tema sõnul kunagi. United vajab treenerit, kes viib mängijad vormi, loob korra ja distsipliini. “Tere, hr Antonio Conte.”
Lindop tunnistab, et Carrickust on raske kahju mitte tunda. Martínezi sõnad viitavad kulisside taga valitsevale segadusele, ehkki United püüab näidata ühtsust. Carrick on pika treenerite rea viimane, kes Old Traffordil hätta jääb, ning hõbekuuli, mis lahendaks kõik probleemid, ei paista olevat, eriti kui tema kohal olev juhtkond ei muutu. Samas nõustub ta Ogdeniga, et Carricku päevad on loetud. Ta tegi eelmisel hooajal laeva stabiliseerimisel suurepärast tööd, kuid tema arvates polnud tal pikaajaliseks rolliks vajalikku kaalu. Mida edasi teha, ta täpselt ei tea. Conte teeks asja kindlasti vürtsikamaks, kuid see liit lõppeks ühel hetkel kindlasti katastroofiga. Küll oleks see aga suurepärane materjal klubi “All or Nothing” dokumentaalile.
Marcotti vastab Ogdeni väitele, et ajutine treener püsivalt ei toimi, otsese näitega. Roberto Di Matteo oli ajutine treener ja võitis Meistrite Liiga. Zinedine Zidane oli ajutine treener ja võitis kolm Meistrite Liigat. Hansi Flick oli ajutine treener ja võitis kolmikvõidu (ta teeb praegu Barcelonas samuti head tööd). Tony Barton oli ajutine treener ja võitis Aston Villaga Euroopa karikavõistluse. Edin Terzić oli ajutine treener, võitis Saksamaa karika ja jõudis Meistrite Liiga finaali. Garry Monk asendas Swansea City eesotsas Michael Laudrupi ja viis meeskonna järgmisel hooajal kaheksandale kohale. Chris Coleman oli ajutine treener väljalangemisohus Fulhamis ja viis klubi järgmisel aastal üheksandaks.
Marcotti märgib, et kõigil neil oli kas erakordseid mängijaid või väga tugev klubi, või mõlemat. Unitedil pole kumbagi. Tema arvates on kaks eraldi küsimust. Esiteks, kas Carrick suudab viia Unitedi sinna, kuhu nad tahavad. Vastus on tõenäoliselt eitav ja seepärast peaks ta minema: hüpe oli liiga suur, nädala sees mängimisega kohanemine liiga raske ja liiga ilmne on, et pooleldi tempoga jooksvad mängijad ei tee tema jaoks tööd. Ta lisab, et nii kriitilises mängus oli kahtlaselt palju vigastatuid: ainsad põhikoosseisu väljakumängijad pingil olid Joshua Zirkzee, Amad Diallo ja Carlos Baleba. Teiseks, mis on klubil viga, sest ilmselgelt pole asi ainult Carrickus. Siin oli Martínezil õigus: probleemid on suhtluses ja suunata triivimises. Asi pole ainult üleminekuaknas ja Jason Wilcoxi valikutes, vaid vastutuses ja visioonis. Seda ei paranda kiiresti.
Ogden möönab Zidane’i ja Flicki, kuid märgib, et Di Matteo lahkus mõne kuu jooksul pärast uue lepingu allkirjastamist, mis ongi põhimõtteliselt Carricku ees ootav saatus. Marcotti küsib, kas Coleman, Barton, Monk ja Terzić jäetakse vahele, ning arvab, et enamik Unitedi fänne oleks rahul, kui Carrick võidaks Meistrite Liiga ja saaks seejärel lahti.
Bayern–Arsenal 2:2: mida see ütleb?
Nädala teises suurmängus võitlesid kaks tiitlikandidaati, Bayern ja Arsenal, meelelahutuslikus 2:2 viigis. Arsenal oli peaaegu täies koosseisus (puudus William Saliba), Bayernil puudusid Joshua Kimmich, Michael Olise (karistuse tõttu) ja Jamal Musiala, ning Luis Díaz tuli vahetusest, kuid lahkus vigastusega. Kas viik ütleb rohkem Bayerni kui Arsenali võiduvõimaluste kohta?
Lindop nimetab mängu kvaliteetseks kahe tippmeeskonna kohtumiseks kolme suurepärase väravaga. Arsenal võib olla rahulolevam, mitte ainult hilise viigiväraval, vaid ka küpse võõrsilmängu pärast, mis näitas, kui raske neid Euroopas võita. Saka kaotus esimesel poolajal oli löök, kuid Eberechi Eze sai asendajana hästi hakkama ja kui mõni kaader on vigastustega toimetulekuks varustatud, siis Arsenali oma. Ta näeb neid taas turniiril kaugele jõudmas. Bayernist on tema sõnul raske hinnangut anda, kui nii paljud mängijad on vigastatud. Vincent Kompany on pettunud, kuidas meeskond 2:1 eduseisu juhtis, kuid kui suurkahurid naasevad, on Bayern teine pakkumine.
Marcotti ütleb, et kui poleks olnud Barcelona ja PSG kohtumist, oleks see olnud vooru mäng. Saka kaotus 10 minuti järel ei teinud Arsenalile teene, kuid iseloomu näidati palju. See oli sama Arsenal, keda nägime eelmisel hooajal: püsib tihedalt koos, kaitseb kompaktselt ja püüab mängida üleminekutes. Tema arvates ei peaks Arsenal nii igas mängus mängima (ei arva seda ka Mikel Arteta), kuid võõrsil oli see õige lähenemine. Ta pole Viktor Gyökeresi fänn, kuid see oli õige valik, ja ta kahtleb, kas Kai Havertz oleks suutnud palli Declan Rice’i värava jaoks nii ära panna. Bayern oli pettunud, sest juhtis teisel poolajal kodus 2:1 ega võitnud, kuid neid tuleb hinnata kõvera järgi. Kimmichi puudumist märkab eriti: Tom Bischof on suurepärane, kuid temast on veel pikk tee Kimmichi juhirollini. Alphonso Davies näitas, et suudab ääremängijana endiselt hakkama saada, ja seda võime hooaja jooksul rohkem näha. Olise puudumine jättis loomulikult suure augu. Marcotti jättis tähele, et mõlemad avavärav sündisid väljapaistvatest sööttudest üleminekul: Martin Ødegaardilt ja eriti Harry Kane’ilt. Arsenal leidis viisi Bayerni neutraliseerida, kuid mitte Kane’i klassikalise võtte vastu, kui ta langeb sügavale ja leiab läbi jooksvad äärerünnakud. Selle vastu pole vastust.
Ogden leiab, et Bayernil on parem kaader, rohkem andekaid mängijaid ja väravakütt Kane, kes on täpselt see, mida Arsenal vajab järgmisele tasemele jõudmiseks. Mõlemad jõuavad turniiril kaugele, kuid kui Bayern poleks eelmisel hooajal poolfinaalis PSG-ga kohtunud, oleksid nad finaali jõudnud. Bayernil on rohkem valikuid ja taktikalist paindlikkust ning nad mängivad vähem konkurentsitihedas liigas kui Arsenal, mistõttu on nad turniiri võitmiseks igati parem panus. Praegu on PSG, Bayern ja Barcelona teistest pea jagu üle ning Arsenal kuulub järgmisse gruppi. Arteta peab lisama meeskonna taktikasse variatiivsust ja julgust, et saada kolmikule tõeliseks ohuks.
Tighe arvab, et tulemus sobib kõigile. Bayern ootab alati kodus võitu, kuid puuduste ja liigafaasi mängu tõttu on viik vastuvõetav. Arsenal tegi sisuliselt, mida vaja, ja see, et Saka vigastus neid väga ei raputanud, on suur pluss (veel hiljuti oleks see võinud nad kergesti uputada). Arteta peamine mure on Saka vigastuse ulatus, mitte kaotatud punktid. Esimese potti võõrsilmäng viiki mängida on täiesti korras.
Mis veel kolmandas voorus silma jäi?
Tighe toob esile Manchester City 5:1 võidu AEK Ateena üle, mille taga oli suuresti hulk akadeemiakasvandikke. Kui tähelepanu keskmes on (õigustatult) City tohutud kulutused viimase 15 aasta jooksul, tundus Meistrite Liiga võit noorte tähtede esituste najal fännidele hea toonikuna (kuigi tema sõnul ei tulnud neid seda vaatama väga palju). Phil Foden oli õhtu täht, löödes kolm väravat ja näidates treener Enzo Marescale, et tal on praegu tuld sees. Kaks värava tegi ette Rico Lewis, 17-aastane Floyd Samba võitis vabalöögi, millest kõik algas, ja hiljem asusid mängu 18-aastased Ryan McAidoo ja Kaden Braithwaite, kellest esimene tegi ette Fodeni kolmanda värava. See andis hooajapileti omanikele vähemalt midagi, mis külmal ja vihmasel õhtul soojendas.
Ogden märgib, et Etihadi hõredad tribüünid tekitasid muret. Ta mõistab, et jalgpall on fännidele tänapäeval kallis, kuid tohutu hulk tühje istmeid näitas City suhteliselt väikest fännibaasi, mis ei kattu klubi kaubandustuludega, mis on Real Madridiga võrreldavad ja suuremad kui Manchester Unitedil. Kui United mängis eelmisel kuul Old Traffordil Sabah FK-ga, maksis mängu vaatamise eest 73 685 fänni. Unitedil on tohutu fännibaas ja kui püsikülastajad ei tule, täidab nende lünga hea meelega reservuaar teisi fänne. Cityl? Ametlik publikuarv AEK vastu oli 40 042, ning Ogden naljatab, et võib-olla loeti numbri täitmiseks kaasa ka täispuhutavad banaanid. Naljata ütleb ta, et kui City püsikülastajad ei saa endale lubada vaatamist, pole neil piisavalt fänne vabade piletite võtmiseks. Selles pole häbi, kuid kui klubi väidab end kaubanduslikult globaalseks supervõimuks, tuleb seda stadioni täitmisega tõestada, nagu seda teevad Real, United, Liverpool ja Bayern.
Lindop märgib, et Kuldpalli galale on jäänud vähe aega, ja Kane näitas taas, miks ta on väärt kandidaat. Ta polnud Bayerni 2:2 viigis Arsenaliga päris oma säravaimas vormis, kuid lõpetas mängu siiski värava ja resultatiivse söödu kontol: ta tegi suurepäraselt ette Daviesele ning realiseeris seejärel külmavereliselt penalti. Kane’i väravatootlikkus on fenomenaalne, kuid just tema söödude mitmekesisus teeb ta vaatamise nauditavaks. Tema täpsus Arsenali vastu oli selline, et teisel õhtul oleks ta võinud lõpetada kolme resultatiivse söödu kontol. Lindop möönab, et see võib olla tema inglise eelarvamus, kuid ta pöialdab Kane’ile järgmisel nädalal Londonis toimuval auhinnagalal.
Marcotti arvab, et City vastast kriitikat on viimasel ajal piisanud, ja Kuldpall teda ei huvita. Seepärast keskendub ta Comole. Nico Paz võiks praegu astuda peaaegu iga maailma meeskonna koosseisu ja Marcotti on rõõmus, et ta seda suurel areenil näitab. Samuti märgib ta, et kuigi Unitedi vigu ja puudujaid on lihtne osutada, puudus Comol kolm põhimängijat (Trevoh Chalobah, Assane Diao ja Moise Kean) ning United lasi viimati neli väravat mängus sisse 2025. aasta mais (Brentfordi vastu võõrsil). Cesc Fàbregas on tema sõnul tõeline asi. Como on küll kulutanud üle oma võimete ja saab tõenäoliselt Financial Fair Play “haldjalt” külastuse ning maksab kõrget hinda, kuid väljakul olevad mängijad on enamasti kas noored või keskpärased, kes on Fàbregasi käe all uuesti sündinud.